10. september on ülemaailme suitsiidiennetuspäev.
Ta magab kas kogu aeg või ei maga vaat et üldse. Sööb kas kogu aeg või ei söö vaat et üldse. Kõik koos tehtud põnevad tegevused ei paku talle mitte mingit rõõmu enam. Ta ei räägi meiega, ta ei käi kodust väljas. Ja kui ka räägib, on tema jutus kuulda naljatlusi enesetapu kohta; aga ka tõsisema alatooniga mõtisklusi sellest, kuidas maailm oleks parem või elu lihtsam, kui teda ei oleks. Ja siis teda järsku enam ei olegi.
Selle loo tegelasel ei ole vanust. Tal ei ole ka sugu. Või sotsiaalmajanduslikku staatust. Ta on keegi, keda esineb Eestis iga 100 000 inimese kohta ligi 15 tükki¹. Eestis sooritas 2019. aasta jooksul kokku enesetapu 194 inimest². See on 194 asjatult kaotatud elu. See on 194 inimest, kellest on maha jäänud vanemad, õved, lapsed, kaasad või sõbrad. Kui igast suitsiidist on mõjutatud ligi 60 inimest, siis see teeb kokku 11 640 inimest Eestis, kes pidid leinama enesetapule kaotatud lähedast. Vaimse tervise häired, enesevigastamine ning suitsiid ei ole “uue” või “tänapäevase” generatsiooni probleem. Eesti suitsiidistatistika näitab, et enim enesetappe sooritatakse vanemaealiste seas.
Ta ütleb, et ei jaksa enam elada. Mu hing on kinni. Mida ma ütlema peaksin? Tõde. Ma pean ütlema, et ta on mulle oluline. Et ma aitan teda, sest ma hoolin temast. Kuidas ma teda aidata saaksin? Ma pean otse küsima. Ta ütleb, et ei saagi kuidagi. Mu hing on jälle kinni. Ma tahaksin teda kallistada ja ma tahaksin karjuda ja samas ei mõista ma teda.
Me ei pea tundma ise kõhuvalu, et uskuda sõpra, kui ta väidab seda tundvat. Ent miks me kipume kahtlema, kui keegi ütleb, et tunneb end vaimselt väsinuna? Meil ei ole vaja mõista teist inimest, et osata kuulata, julgustada ja kinnitada. Meil ei ole vaja mõista teist inimest, et aidata lahendust leida. Meil ei ole vaja mõista teist inimest, et näidata lahkust ja headust ta suunas. Sageli piisab lihtsalt olemas olemisest. Sageli piisab kallistusest, kuulamisest või ka vaikides koos istumisest. Ning enim aitab, kui me julgustame professionaalset abi otsima. Ning aitab see, kui me häbimärgista või soovita kellelgi end kokku võtta. Vaid selle asemel hoopis uurime võimalusi, kuidas olukorrale teisi lahendusi näha.
Inimeludest rääkides ei ole küsimus enam kellegi poliitilistes vaadetes või otsustes. Siin on kõigil aeg ja koht tegutseda – võtta vastutust oma sõnade ning tegude eest. Haridus- ja sotsiaalsüsteemi teenuste ja programmide edendamisest üksi ei piisa. Muutus peab olema ühiskonnaülene, et selle mõju avalduks. Me peame alustama oma hoiakute, stigmade ja käitumise muutmisest, et päästa neid, kes seda vajavad. Toimetulekumehhanisme on võimalik erinevate programmide kaudu õppida koolis (nt VEPA, KiVa), aga inimlikkust õpime ja õpetame ikkagi üksteiselt üksteisele.
Suitsiidile kaotanud lähedaste lugusid saab lähemalt lugeda eelmisel aastal avaldatud artiklist “Miks sa seda tegid? Vabasurma läinud inimesed jätavad endast maha valu ja segaduse”.
Viited:
¹https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__01Rahvastik__04Surmad/SD22.px/table/tableViewLayout2/
²https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__01Rahvastik__04Surmad/SD21.px/table/tableViewLayout2/
Kui Sul on mure enda või mõne lähedase vaimse tervise pärast, võta julgelt ühendust Peaasi.ee (http://peaasi.ee/kysi-noustajalt/) või Lahendus.net (https://lahendus.net/) nõustajatega. Nemad pakuvad abi vaimse tervise murede korral nii meilitsi (nii Peaasi.ee kui lahendus.net) kui ka videokõne vahendusel (Peaasja lehelt vorm ‘Tule nõustamisele’).
Abivõimalusi veel (kõik kättesaadavad 24/7):
– Kriisiinfotelefonilt 1247 on võimalik saada tuge ka vaimse tervise muredega, samuti ka chat’is lehel palunabi.ee
– Vaimse või füüsilise vägivalla või selle kahtluse korral tasub samuti kirjutada palunabi.ee lehe chati või helistada numbrile 116 006
– Lasteabi number 116 111 ja lehel lasteabi.ee olev chat on samuti abiks erinevat sorti murede korral, olgu tegu kas suhetega peres, lähedaste, vaimse tervise või muu osas.