Ka esteetiliste spordialade riske saab maandada

See on teine postitus seeriast, mille eesmärk on juhtida tähelepanu sellele, milline – positiivne või negatiivne – mõju võib olla treeneril noore sportlase vaimsele tervisele ja tulevikule. Soovime tõsta nii treenerite kui lapsevanemate teadlikkust sellest, et lastega töötav treener vajab lisaks isiklikule kogemusele sportlasena ka teadmisi noore arengust,  vaimsest tervisest ja selle toetamisest. 

Kui oled mures enda või lähedase vaimse tervise pärast, leiad probleemide ja abivõimaluste kohta infot lehtedelt Peaasi.ee ja Lahendus.net. Siit leiad infot söömishäirete kohta ning soovitused treeneritele ja sportlastele. Söömishäirete ravile keskenduv osakond on nii Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinikus kui Tallinna Lastehaiglas.

Eelmises postituses tutvustasime söömishäirete ja teatud spordialade seost ning avaldasime esimese noore kogemusloo. Täna toome teie ette Riina loo (kelle nimi on anonüümsuse säilitamise palvel muudetud).  


Riina lugu 

Väga suure osa minu elust on moodustanud rühmvõimlemine, millega alustasin 4-aastaselt ning lõpetama olin sunnitud 15-aastaselt. Hetkel olen 18. Olen väga palju mõelnud, millal mul probleemid hakkasid, kuid pole siiani kindlat vastust leidnud – ma ei saanud ikka pikalt aru, et olen haige ja minu vaimne tervis on korrast ära. Arvan, et minu toitumise jälgimine sai alguse umbes siis, kui olin 14-aastane ning hakkasin n-ö naiseks muutuma, ehk keha hakkas muutuma. See oli aga muidugi mulle vastuvõetamatu, kuna uskusin, et iluvõimlejad peavad olema perfektsed ja piitspeenikesed.

Nii ma siis hakkasin alguses “tervislikumalt” toituma (ei söönud maiustusi jne) ja eks ma võtsin ka kaalust alla, aga alguses polnud see nii drastiline. Selline “tervislik” toitumine hakkas aga aina süvenema ning tõelise lükke andis mulle sisse see, kui enne suvepuhkust ütles treener meile kõigile, et me ikka suvel liiga palju ei sööks. Eelnevalt oli ta kommenteerinud ka vastasvõistkonna võimlejaid, et nad olevat üsna suured ja võib isegi öelda, et paksud. Mulle aga tundus, et need teised tüdrukud ei erine minust kuigi palju. Automaatselt tundus mulle, et ka mina olen järelikult liiga suur. Kõik 1,5 kuud, mis meil suvel trenni polnud, mõtlesin ma ainult ühe asja peale – minu kaalunumber. Hakkasin ennast väga rangelt piirama, kaalusin end pea 20 korda päevas, liikusin ja tegin trenni nii palju kui võimalik, seejuures aga sõin minimaalselt.

Kõik see ei jäänud märkamatuks minu vanematele – väga madala kaalu tõttu hakkasid ilmnema ka teised terviseprobleemid. Mind viidi lastearsti juurde, kust üsna ruttu saadeti mind edasi psühhiaatriakliinikusse, kus sain diagnoosiks anoreksia. Mind taheti kohe haiglasse panna, kuid kuna mul olid tulekul võistlused, saime arstiga kokkuleppele, et vähendan oma koormust ning söön korralikult. Paraku aga ei suutnud ma sellest lubadusest kinni pidada. Kui oli aeg minna tagasi trenni, olin üsna palju kaalu langetanud ning jõudu ega tuju polnud pea üldse. See jäi ka teistele silma. Peale seda, kui olin hakanud käima psühhiaatri juures ja olin tema tähelepanu all, rääkisid vanemad minu probleemist ka treenerile. Alguses tundus ta väga mõistlik, kuid varsti ma nii enam ei arvanud. Alguses hakkas treener mind enne igat trenni kaaluma ning ei lasknud mind trenni, kui ma polnud vähemalt 100 grammi juurde võtnud. See oli aga minu jaoks väga raske, kuna minu ainuke soov oli, et mu kaal langeks ja ma ei tahtnud näha, kuidas see tõuseb. See, et ta mind aga pidevalt kaalus, surus mind ainult veelgi rohkem nurka ning ma tahtsin veelgi rohkem kaalust alla võtta.

Nii ei lasknud ta mind mitu nädalat trenni, kuna kaal ei tõusnud. Mäletan täpselt, kuidas ta enne ühte trenni väga agressiivselt peaaegu karjus, et miks ma juurde ei võta, miks ma lihtsalt ei söö, ja et ma vean kogu rühma alt. Talle oli mõistetamatu, miks ma ei võiks lihtsalt sööma hakata. See oli minu jaoks väga raske hetk, kuna kui see oleks nii lihtne, et “lihtsalt söö”, siis ma oleks seda ju teinud. Ma tundsin ennast niigi nii halvasti oma kehas, mul oli raske oma mõtetega toime tulla ja ma olin nii õnnetu.  Tema kommentaar, et ma vean kõiki alt, tekitas minus täiesti väärtusetu inimese tunde ja viis mu motivatsiooni pigem veelgi alla. Ta proovis ravida justkui minu keha. Tal oli arusaam, et kui ma olen normaalkaalus, siis on kõik hästi. Põhiprobleem oli siiski minu peas. Umbes nädal peale seda läksin uuesti arsti juurde ning siis otsustati mind panna haiglasse, sest minu olukord oli väga kehv. See, et ma haiglasse läksin, tähendas aga seda, et ma ei saanud osaleda Euroopa meistrivõistlustel. Alguses mulle tundus jällegi, et treener on pigem toetav – ehk ma saan lõpuks ise haiglas olles aru, et mul on probleem ja tuleb tegutseda. Mingi aja pärast kuulsin aga oma trennikaaslaste käest, kuidas treener olevat neile öelnud, et ma vean kogu rühma alt ja, et temal pole minu vastu ema-armastust, tema ei jaksa selle probleemiga tegeleda ja heaga siin enam ei saa. Minu treener kutsus üles mu trennikaaslasi olema minuga rangemad. See oli minu jaoks tõeline murdehetk, kuna ma olin niigi haiglas, üksi, mul oli raske võitlus iseendaga iga päev ja ainuke asi, mille nimel ma pingutasin, oli sport. Kuulda aga seda, et minu treener ja trennikaaslased ei usu minusse, ning et nende jaoks on pigem oluline see, et ma tuleks trenni ja saaks võistelda, mitte see, et ma päriselt terveks saaks, oli väga tugev löök ja viis mu väga madalasse punkti. Tundsin, et mul polegi mõtet pingutada ja keegi ei hinda mu pingutusi ja mis põhiline – mitte keegi ei saa minust aru. Peale seda juhtumit käisid minu vanemad ka treeneriga rääkimas, et veidi olukorda selgitada (pidin olema haiglas algselt planeeritust kauem), kogu jutu peale aga treener solvus. Peale seda tundus mulle veelgi rohkem, et treener on minu vastu täiesti ükskõikne. Haiglast välja saades oli mul range keeld trenni teha ja ausalt-öeldes mul polnud ka selleks suurt soovi, kuna mul oli tunne, et mind ei oodata sinna. Treener kirjutas mulle kogu haiglas olemise aja jooksul vaid ühel korral ning peale seda me polegi rohkem suhelnud. Ta ei ütle mulle tänaval vastu tulles isegi “tere”. 

Minu treener oli tol hetkel 21-aastane ning tal polnud treeneri väljaõpet. Ta oli ise eelnevalt iluvõimlemisega tegelenud ning treenis meid enda kogemuste põhjal. Ma arvan, et ta mängis väga olulist rolli minu toitumishäire kujunemises. Usun, et üheks oluliseks näitajaks on see, et lisaks minule on meie rühmas diagnoositud anoreksia veel kahel tüdrukul. Minu arust on väga oluline, et treeneril oleks väljaõpe, et ta oskaks sportlasi suunata ja neile õigesti läheneda, sest see, kuidas ta minu toitumishäirele lähenes, viis mind ainult veelgi hullemasse olukorda. Ma ei saanud üldse toetust, pigem oli tema soovituseks see, et “sa pead rohkem sööma”. Kuna tal polnud teadmisi toitumishäirete ja laste psüühika kohta, siis ta ei teadnudki, et selline suhtumine ei vii mitte kuskile, ning et  tema agressiivne suhtumine surub mind aina rohkem endasse kinni.

Kui alguses oli psühhiaatri juures käimine minu jaoks justkui karistus, siis tegelikult nüüd tagantjärele mõeldes, poleks ma ilmselt ilma selleta hakkama saanud. Samuti oli haiglakogemus väga oluline. Sain endale sealt kaks sõbrannat, kes olid mulle väga suureks toeks ning kellega suhtlen veel siianigi. Ka psühholoogist oli minu jaoks suur abi. See on väga oluline, et oleks inimene, kellele saab kõigest rääkida ning eriti hea, kui see on oma ala professionaal. Lisaks toetas mind väga palju keskkonnavahetus, läksin gümnaasiumisse ning seal kohtusin uute inimestega, kellel oli toitumisega hoopis teistsugune suhe kui see on iluvõimlejatel. Sain ka ise ennast palju vabamalt tunda ning ei tajunud mingit pinget, et keegi jälgib mu toitumist vms. Praegu aitab mind teadmine, et mul on inimesed, kes mind toetavad ning vajadusel saan alati professionaalide poole pöörduda. Oskan nüüdseks ise aru saada, kui tunnen, et asjad jälle allamäge minema hakkavad.

Tahaksin väga-väga panna kõikidele treeneritele südamele, et ainult isiklik kogemus spordiga pole piisav, vaid kindlasti on vaja õppida veidi lastega suhtlemist ja nende mõistmist. Usun, et minu lugu oleks teistsugune, kui mu treener oleks olnud teadlik toitumishäiretest. Samuti, kui treener märkab mõne lapse juures muutusi – kaalulangus, halb tuju, vähe jõudu – tuleb kindlasti tegutseda ja lapsega rääkida. Õpilase ja treeneri vahel peab olema usaldus, mitte pinged. Mitte mingil juhul ei tohi haiget inimest survestada või olla tema peale pahane (sa ju pole pahane või pettunud inimeses, kelle on näiteks kopsupõletik). Tuleb hoopis toetada ning kui ise ei oska kuidagi aidata, siis lasta teha seda arstidel. Tervis on olulisem kui ükskõik mis tulemused, ning vaimsed haigused on sama tõsised, kui kõik teisedki haigused ja vigastused.

Ka praegu – pea 3 aastat pärast haiglas viibimist – on mul päevi, kui tunnen ennast oma kehas halvasti, kui ei taha süüa, kui pähe tulevad halvad mõtted. Eriti tihedad on haigusmõtted raskematel hetkedel, kui on mõni muu probleem. Suurem osa päevadest olen aga rõõmus, sest olen õppinud keskenduma tähtsamatele asjadele, kui seda on kaalunumber või toit. Sportida meeldib mulle väga, see annab mulle hea tunde ning teen sporti täpselt oma sisetunde järgi. 

Olen oma keha õppima tundnud ning tean, millal vajan puhkust ning millal tahan rohkem füüsilist pingutust. Olen iseendaga rahu sõlminud ning ei aja taga ideaale, sest igaüks on päriselt eriline ja ilus just sellisena, nagu ta on – ning elus on nii palju tähtsamaid asju, kui meeletu numbrite taga ajamine, kalorite lugemine ja kulutamine. See on arusaamine, mille jõudmiseni läks mul aega üle kolme aasta ja siiski on ikka veel raskemaid päevi. See on aga ikkagi suur edasiminek ning üritan hästi palju ümbritseda ennast heade inimestega ning teha toredaid asju, et jubedad haigusmõtted mind võimalikult harva külastaks.


Kommenteerib Ailen Suurtee, kliiniline psühholoog, Peaasi.ee nõustaja; Laste Vaimse Tervise Keskus/Lastehaigla.

Kehakaalule ja -kujule keskendunud spordialade harrastajad on selgelt suurema söömishäirete riskiga. Treeneri ja lapsevanema teadlikkus vaimsest tervisest ja selle toetamisest on sellevõrra nende erialade puhul eriti olulisel kohal. Kuigi tippsport tähendabki suurt pingutamist ja kõrgete eesmärkide nimel töötamist, ei tohiks ka vaimset tervist sellele ohvriks tuua; sarnaselt nagu füüsilisi spordivigastusi püütakse vältida, peaks sama taotlema ka vaimse tervisega. Probleemidega. Kõrge söömishäirete riskiga spordiala harrastavate laste vanemate puhul on oluline ise oma suhtumist jälgida ja aidata ka lapses kujundada hoiakut, et oluline on igakülgne tervislik lähenemine, mitte ükskõik mis hinnaga saadud sportlikud saavutused.

Laste puhul, olgu nad sportlased või mitte,  on oluline olla teadlik tema tervise, meeleolu ja keha seisundist, ning panna muutuseid tähele. Muutused võivad tekkida äkki või ajapikku. Sagedamini juhtub, et lapse kaal alaneb ülemäära kiiresti ja palju. Võib märgata, et laps väldib ühiseid söögiaegu või teatud toite, mida varem sõi (sagedamini rasvasid, magusat). Mõnel lapsel võib söömishäire avalduda mitte niivõrd näljutamisena, kuivõrd söömishoogudena, mille järel võidakse toit välja oksendada või teha ääretult palju trenni. Võib leida jälgi sellest või tühje toidupakendeid, taldrikuid, millest ilmnevad salaja söödud suured toidukogused. Oluline märk on pidev ja kinnismõtteline treenimine, kus lisaks põhitrennile võidakse veel kodus ülemäära palju lisakoormust võtta. Tihti on tuju pahur või masendunud, kõrvale jäädakse sotsiaalsest elust ja muudest elu väljakutsetest.

Tähtis on teada veel seda, et kui kaal väga kiiresti langeb tuleb treeningkoormust vähendada või see sootuks lõpetada ning abi otsida spetsialistidelt. Söömishäirete ravis on parim variant spetsialiseerunud meeskonna juurde sattumine, kus tegutsevad psühhiaater, õed, psühholoogid, pereterapeudid. Perel on lapse paranemises ääretult suur roll ja raviprotsessis on oluline otsa vaadata ka lapsevanema enda suhetele toidu ja kaaluga.

 


Kuidas saaks paremini? 

Treeneritel ja lapsevanematel on võimalus teatud spordialadega seonduvaid vaimset tervist puudutavaid riske maandada – ent kahjuks samajagu ka võimendada. See tähendab, et oluliseks saab nende täiskasvanute teadlikkus vaimse tervise probleemidest, abi- ja toetusvõimalustest ning ka sellest, kuidas antud probleemidesse suhtutakse. Kui paljud treenerid tajuvad aga enda rolli söömishäirete ennetaja või võimendajana?

Treenerina tuleb olla oma väljaütlemiste suhtes äärmiselt tähelepanelik. Samuti on väga oluline teada söömishäirete ohtusid ning esmaseid haigusele viitavaid märke. Treener peab oskama vahet teha tervislikul treenimise rutiinil ning selle muutumisel kinnisideeks (kui sportlane tunneb kaalu kaotamisest suurt rahulolu või tahab iga hinnaga ülimat edu saavutada).

Peaasjade tiim on kokku pannud soovitused sportlastele ja treeneritele, et üheskoos paremini ennetada söömishäirete teket ning toetada sportlasi, kel toitumine murekohaks.

Leiad need soovitused siit: https://peaasi.ee/treeneritele-ja-sportlastele/


Kui tahad ka enda lugu ja üleskutset treeneritele või lapsevanematele jagada meie noorteliikumise blogis, saada see tere@envtl.ee. Kui soovid, võime Su kogemuse jätta täiesti anonüümseks.


Postituse on kokku pannud: Merle Purre, Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise eestvedaja ja Peaasi.ee tiimi liige.