Kuidas rääkida vanematele* oma vaimse tervise murest?

*valdavalt emale-isale, aga ka laiemalt ka kasuvanemale, vanavanemale, vanemale õele-vennale või mõnele teisele sugulasele või usaldusväärsele täiskasvanule

Üldised soovitused vestluseks vanemaga:  

  • Vali rääkimiseks sobilik hetk – kui olete mõlemad rahulikud ja teil on aega.
  • Kui rääkimine tundub liialt pingeline, võib oma mõtted ka kirja teel saata. Võid kasutada ka sõnumirakendusi, kui see tundub mugavam.
  • Kui oled ise uurinud ja leiad, et tegu on mõne raskusega nagu näiteks depressioon või ärevushäire, võid jagada infomaterjale, et vanem saaks samuti selle kohta rohkem teada.
  • Anna teada, mida ootad – kas lihtsalt seda, et Sind ära kuulataks; et vanem saaks selgituse Sinu käitumisele; või soovid mõnd konkreetset tegevust või nõuannet (nt. et lähedane aitaks psühholoogi juurde aega panna ja kui soovid, siis ka koos sinna minna).
  • Mõtle läbi, mida räägid, jutusta see lugu kõigepealt endale või pane kirja.
  • Kui oled oma tundeid-mõtteid-kogemusi jagades haiget saanud, ära anna alla.
    Kindlasti leidub ka teisi täiskasvanuid, kes suudavad Sind mõista, kel on enam kogemusi vaimse tervisega.
  • Arvesta, et vestlus võib olla pingeline nii sinu kui lähedase jaoks – planeeri pärastiseks midagi lõõgastavat või sportlikku.
  • Arvesta, et mõned inimesed võivad öelda midagi rumalat või süüdistavat, valusat.
  • Arvesta, et vanemad võivad vajada natukene aega, et Sinu räägitu üle järele mõelda. Vahel võib ka ette tulla, et nad võivad end Sinu raskuses süüdi tunda ning seetõttu peavad kõigepealt oma tundest võitu saama. 

Mulle tundub, et mul võib olla probleem vaimse tervisega. Kuidas sellest vanemale rääkida? 

Samm 1: Mõtle läbi, mida soovid rääkida, harjuta läbi.

Samm 2: Leia sobilik aeg ja koht. Võid näiteks öelda: “Mul on vaja Sinuga ühest olulisest asjast rääkida – millal Sulle sobiks?”

Samm 3: Kirjelda seda, mida tunned ja vajad. Näiteks: “Ma tunnen ennast .. (kurvana, murelikuna, üksildasena, ärritununa, mul on väga raske keskenduda, ma olen halvasti maganud). Aita mul leida psühholoog/arst… Mulle on hästi oluline, et Sa mind ära kuulaksid ja prooviksid aru saada, mis minuga toimub….”

Samm 4: Tehke ühiselt plaan, kes mida järgmisena teeb ja millal. Näiteks: ema otsib psühholoogi ja mina proovin kasutada mõnda eneseabi nippi. Järgmine kord räägime edasi ülehomme.

Samm 5: Tehke mõlemad midagi mõnusat ja lõõgastavat.

Mida teha, kui mu ema või isa ütleb, et mul ei saa sellist probleemi olla? 

Anna talle natukene aega mõttega kohanemiseks. Saada talle kogemuslugusid, kus noored räägivad oma kogemustest (leiad neid näiteks siit või siit). Räägi kellegi teise usaldusväärse täiskasvanuga. Kirjuta Peaasi.ee nõustajale

Mida teha, kui mu ema või isa ütleb, et mul pole vaja psühholoogi (või teise vaimse tervise spetsialist) juurde minna? 

Võib-olla on Su vanematel vaja lisainfot või aega olukorraga kohanemiseks. Kirjuta ise kas Peaasja või Lahendus.neti nõustajatele, aruta nendega olukorda. Uuri, kas Sinu koolis on psühholoog ja pöördu tema poole, et ta aitaks mõelda, kuidas vanematega rääkida. Tea, et Sul on ka endal õigus otsustada oma abivajaduse üle ning pöördu ise otse arsti poole. 

Abi saab näiteks e-nõustamisest, koolipsühholoogilt, võid pöörduda ka perearsti poole. Abi otsimise kontakte leiad Lahendus.neti andmebaasist.

Tahaksin minna psühholoogi, psühhiaatri või mõne teise vaimse tervise spetsialisti juurde. Kuidas see käib? 

Peaasi.ee lehel on samm-sammuline juhis spetsialisti juurde pöördumiseks. Sealt leiad infot nii selle kohta, millal tasub spetsialistilt abi otsida, millise spetsialisti juurde minna ning kuidas seda täpsemalt teha. Võid seda jagada ka lähedasega, kellelt soovid küsida abi spetsialisti poole pöördumiseks – siis saab temagi end täpselt kurssi viia.