Kategooriad
Kategooria

Rahvusvaheline noortepäev võtab 12 organisatsiooni koostöös fookusesse noorte vaimse tervise

Meil on siiras rõõm, et sel aastal on rahvusvahelisel noortepäeval tähelepanu all just vaimne tervis!

Jagame siinkohal pressiteadet Haridus- ja Noorteametilt, kus sõna saab ka üks ENVTLi eestvedajaist.


Täna tähistatakse ÜRO algatusel ülemaailmset noortepäeva. Vastloodud Haridus- ja Noorteameti eestvedamisel keskendutakse Eestis sedakorda noorte vaimsele tervisele.

Haridus- ja Noorteameti (HARNO) noortevaldkonna korraldamise osakonna juhataja Kaire Soometsa sõnul on kevadine isolatsioonielu tõstatanud vaimse tervise mured teravamalt kui kunagi varem. “Äkiline sotsiaalne äralõigatus ning ebavõrdsed tingimused kasvõi distantsilt õppetöö sooritamiseks on vaid mõned märksõnad, millega noored ühtäkki toime tulema pidid  ning mis ka noorte vaimse tervise mured nagu ärevus ja üksildus noorsootöötajate jaoks enam päevakorda tõid,” tõdeb Soomets.

Vaimsest tervisest rääkimine ei ole Eesti avalikus ruumis kuigi pika ajalooga, mistõttu käib teemaga kaasas nii teadmatus kui ka teatav tabu. Selleks on Haridus- ja Noorteamet ühendanud jõu 11 organisatsiooniga, kes kõik ühel või teisel moel noorte vaimse tervise toetamises olulist rolli omavad. Suuremahulise koostöö eesmärk on anda vaimse tervise teemadele laiem kõlapind. “Soovime kõiki, nii noori kui ka lapsevanemaid, noorsootöötajaid, õpetajaid julgustada kõnelema vaimsest tervisest, sest ainult nii murrab see välja tabu staatusest ning abi jõuab selle vajajateni,” on Kaire Soomets kindel.

Et vaimse tervise muresid on raske füüsiliselt näha ja tihti veel keerulisem neist kõnelda, tõdeb ka ühe partneritest, Peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa. “MTÜ Peaasjad on täna aktiivselt koolitamas kogukonnaliikmeid ja spetsialiste, kes oskaksid anda vaimse tervise esmaabi. Enim esitatud küsimus vast ongi täna, et kuidas üldse näha midagi, mis ei ole niisama kergesti nähtav? Kõige olulisem on julgeda teemast rääkida – ainult nii saab vaimset tervist puudutav parimas mõttes igapäevaseks, mis aitab ka abivajajaid enam märgata,” on Oidermaa veendunud.

Erinevate osapoolte panuses on veendunud ka Politsei- ja Piirivalveameti Pärnu piirkonnavanem Karin Uibo, kelle sõnul pingutavad teiste hulgas noorsoopolitseinikud koostöös noorsootöötajate ja koolidega Eesti eri nurkades igapäevaselt selle nimel, et noor inimene ei satuks seadusega pahuksisse. “Selle ajendiks on tihtipeale paraku lähedaste toetuse puudumine, tõrjutus ja teised mured, mis ohustavad esimesena just noore vaimset tervist. Füüsilise tervise ohtudeni jõutakse tihti palju hiljem,” tõdeb Uibo.

Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise eestvedaja Merle Purre sõnul on vaimsest tervisest rääkides noortel ka väga praktilisi küsimusi. “Kelle poole ma pöördun, kui mind miski vaevab? Või mida teha, kui märkan sõbra muret, aga füüsiliselt ei ole justkui midagi katki?” toob Purre välja levinumad neist. 

Lapsi ja noori puudutavate murede korral on ööpäevaringselt abiks Lasteabi telefon 116 111. “Lasteabi on nõu andmise, kuulamise ja abistamise teenus. Helistama ootame kõiki Eestimaa inimesi sõltumata vanusest ja keelest – nii tähelepanelikke täiskasvanuid kui ka hädas lapsi ja noori, kahelda ei maksa,” julgustab Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi- ja ennetusteenuste osakonna ennetustalituse juhataja Kiira Gornischeff

Ka hädaabinumber on õige valik. “Kui keegi vajab abi siin ja praegu, tasub nagu iga teisegi erakorralise murega helistada julgelt hädaabi numbril 112, kus asjatundlikud päästekorraldajad juba aidata oskavad,” julgustab Häirekeskuse peadirektor Kätlin Alvela.

Et teema meedia veergudele pidama ei jääks, kutsub Haridus- ja Noorteameti noorteinfoportaal Teeviit noori jagama oma vaimse tervise lugu sotsiaalmeedias. Oodatud on nii vahvad näpunäited, kuidas argiste tegevuste kaudu oma vaimset tervist turgutada, kuid ka lood mõne vaimse tervise murega toime tulemisest. “Meil kõigil on oma lihtne viis puhkamiseks – kes loeb, kes spordib, jalutab lemmikloomaga. Teadvustagem nende väikeste tegevuste rolli igapäevastressi maandamisel ja seeläbi vaimse tervise toetamisel. Jagagem oma lugusid – kunagi ei tea, kel mõnest lihtsast näpunäitest suur tugi võib olla,” on Kaire Soomets veendunud. 

Teemapostitusi teevad lähinädala jooksul ka kõik partnerorganisatsioonid. Lugusid ühendavad teemaviited #vaimnetervis #hoianennast ja #jagaomalugu. Noorteportaal Teeviit kogub lugusid oktoobrikuuni.

Noortepäeva raames on Haridus- ja Noorteameti eestvedamisel jõud ühendanud 12 organisatsiooni: 

  • Eesti Haridus- ja Noorteamet
  • Peaasi.ee
  • Politsei- ja Piirivalveamet
  • Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine
  • Häirekeskus
  • Sotsiaalkindlustusamet
  • Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus
  • Eesti Noorteühenduste Liit
  • Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon
  • Eesti Õpilasesinduste Liit
  • Eesti Üliõpilaskondade Liit
  • Lastekaitse Liit

Kategooriad
AKF Kategooria

Söömishäired, sport ja treenerid: vol. 3

Kui märkad, siis räägi!

See on kolmas postitus seeriast, mille eesmärk on juhtida tähelepanu sellele, milline – positiivne või negatiivne – mõju võib olla treeneril noore sportlase vaimsele tervisele ja tulevikule. Soovime tõsta nii treenerite kui lapsevanemate teadlikkust sellest, et lastega töötav treener vajab lisaks isiklikule kogemusele sportlasena ka teadmisi noore arengust,  vaimsest tervisest ja selle toetamisest.

Kui oled mures enda või lähedase vaimse tervise pärast, leiad probleemide ja abivõimaluste kohta infot lehtedelt Peaasi.ee ja Lahendus.net. Siit leiad infot söömishäirete kohta ning soovitused treeneritele ja sportlastele. Söömishäirete ravile keskenduv osakond on nii Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinikus kui Tallinna Lastehaiglas.

Täna toome teie ette Eliis Grigori kogemuse toetava treeneriga. Eliis on oma söömishäire kogemuse põhjal kirjutanud haarava ja hariva raamatu “Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise”. 


Eliisi lugu 

Olin 14-aastane, kui sain diagnoosi Anorexia nervosa – selleks ajaks olin tegelenud rühmvõimlemisega poole oma eluajast. Kuigi rühmvõimlemine omas väga suurt mõju, siis minu loos oli treener üks esimesi inimesi, kes märkas minu (äkilist) muutust.

Oma füsioloogilise eripära tõttu ei saanud ma kunagi võistelda klassikalistel rühmvõimlemisvõistlustel, mistõttu jäin ma ilma tüüpilisest võistluskogemusest ja sellele eelnevast: säravad trikood, tugev meik, adrenaliin soontes tuksumas, kui ollakse vaibal žürii ees kogu kompektina. Sel hetkel mind see ei häirinud, ma võtsin seda kui võimalust treenida oma keha graatsilisemaks ja saada hea rüht ülejäänud eluks. Kuid kui ma olin 12-aastane, vigastasin end väljaspool treeningvaipa ning pidin paar kuud taastuma traumast ja järgeval aastal ei saanud tegeleda treeniguga nii intensiivselt kui varasemalt. Olles eas, kus mu keha hakkas arenema täiskasvanulikuks ning treeningkoormus muutus äkiliselt, toimusid minus muutused, mis paistsid silma, võrreldes teiste treeningkaaslastega. Algselt see ei häirinud mind, muutus toimus vaikselt ja märkamatult, kuni kuulsin paari kommentaari (nii treeningkaaslastelt kui ka väljaspool vaipa), mis kandsid tagamõttena tähendust, et erinen teistest oma keha poolest. Ma hakkasingi tähele panema oma kehalisi erinevusi teistega – laiemad puusad, rinnad, ümaramad käed ning nägu – ja ma hakkasin end aina tihedamalt ja tihedamalt võrdlema teistega ning minus sigines uskumus, et kõik inimesed mu ümber näevad mind ülekaalulisena. Lisaks kehale hakkas mind mõjutama ka eelnevalt kirjeldatud võimlemise osad, millest olin ning teadsin alati, et jään ilma. Ning sealt sai alguse dieedi pidamine, mis viis mind äärmusliku põlastuseni oma keha vastu. Kuid treenerid, kellele ma vaatasin alati alt üles, ei öelnud mulle kunagi, et mu keha ei vasta võimleja standarditele. Aga oma peas ma uskusin, et muud nad ei näe minus kui ainult minu keha.

Minu dieet saavutas oma kõrgpunkti suvel, kui olin 14-aastane. Ma lõikasin end sotsiaalsest elust täiesti välja, see tähendas ka seda, et ma ei osalenud suvistel treeninglaagrites. Kuid sügisel pidin taas sotsiaaleluga ühinema – see tähendas ka trenni.

Mu treener ei pannud mind koheselt tähele, kui astusin saali, kuid kui hakkas soojendus ning me jooksime ümber vaiba temast mööda, ütles ta: „Eliis on nii palju muutunud!“ Tema hääles polnud ei imetlust ega uhkust, vaid pigem ehmatus ning tema ütlus tekitas minus uhkust ja häbi samaaegselt. Sama päeva õhtul helistas treener mu emale ning uuris, kas ta on teadlik minu olukorrast. Ta oli öelnud mu emale: „Muutus on olnud liig järsk.“ Sealt – märkamisest ja mure hoolivast väljendamisest – sai alguse minu teekond taastumise suunas.


Kommenteerib Ailen Suurtee, kliiniline psühholoog, Peaasi.ee nõustaja; Laste Vaimse Tervise Keskus.

Lapses tuleb väärtustada muid omadusi peale kehakaalu, see ei tohiks olla elu ega spordi fookuses. Ka lapse jaoks on oluline teada, et ta pole kellegi jaoks väärtuslik oma kehakaalu või mõne kehakuju omaduse tõttu, vaid loevad muud omadused. Keha toetamine, et jaksaks tervelt sporti teha, on aga kindlasti suuresti lapsevanema vastutada:

  • pakkuda kodus tasakaalustatud toitu (kus pole häid ega halbu toite iseeneses);
  • anda kaasa regulaarse söömise harjumus ning usaldus, et keha nälja- ja täiskõhusignaalid on olulised;
  • teadmised, kuidas oma muresid jagada, et neid kuulatakse; ning et oma raskete emotsioonidega on võimalik toime tulla ka muudel viisidel peale liigsöömise, toitumise piiramise jms.

Lapse muserdanud tuju ja endassetõmbumise korral on oluline vaikses, rahulikus hetkes leida aeg rääkimiseks.  Kirjeldada võiks neutraalselt, mida olete lapse oleku juures märganud, mis on muutunud.  Lapsevanem võiks rahulikult väljendada oma emotsiooni (nt “Ma olen mures/hirmul”) ja kuulata ilma hinnangute ja vaidluseta, kuidas laps reageerib, mis mõtted temal on. Alati ei tule jutust esimesel korral midagi välja, siis tasub kindlasti uuesti proovida. Söömishäired on haigused, mis osalt on selgelt kahjulikud ja ohtlikud, teisalt aga (kaalulangus, tähelepanu,  komplimendid, enesekontrolli tunne) on rasked loobuda ja tunnistada,  et abi vajatakse. Oluline on kaalulanguse eest mitte kiita, vaid alati positiivset tagasisidet anda muude omaduste kohta, mis kaaluga seotud ei ole. Samuti pole raviprotsessis hea kiita kaalutõusu eest, vaid pigem regulaarsema, mitmekesisema toitumise eest.

Suhe treeneri, lapse ja pere vahel peaks olema vastastikune ning lapsevanematena on oluline veenduda, kas treener seisab lapse parimate huvide eest. Treener võib olla ravimeeskonna ülioluline liige ning suur tugi lapse naasmisel igapäevaellu. Raskuste korral on tähtis kommunikatsioon ja usalduslik suhe kõigi osapoolte vahel.


Kuidas saaks veel paremini? 
Treeneritel ja lapsevanematel on võimalus teatud spordialadega seonduvaid vaimset tervist puudutavaid riske maandada – ent kahjuks samajagu ka võimendada. See tähendab, et oluliseks saab nende täiskasvanute teadlikkus vaimse tervise probleemidest, abi- ja toetusvõimalustest ning ka sellest, kuidas antud probleemidesse suhtutakse. Kui paljud treenerid tajuvad aga enda rolli söömishäirete ennetaja või võimendajana?
Treenerina tuleb olla oma väljaütlemiste suhtes äärmiselt tähelepanelik. Samuti on väga oluline teada söömishäirete ohtusid ning esmaseid haigusele viitavaid märke. Treener peab oskama vahet teha tervislikul treenimise rutiinil ning selle muutumisel kinnisideeks (kui sportlane tunneb kaalu kaotamisest suurt rahulolu või tahab iga hinnaga ülimat edu saavutada).
Peaasjade tiim on kokku pannud soovitused sportlastele ja treeneritele, et üheskoos paremini ennetada söömishäirete teket ning toetada sportlasi, kel toitumine murekohaks.
Leiad need soovitused siit: https://peaasi.ee/treeneritele-ja-sportlastele/


Kui tahad ka enda lugu ja üleskutset treeneritele või lapsevanematele jagada meie noorteliikumise blogis, saada see tere@envtl.ee. Kui soovid, võime Su kogemuse jätta täiesti anonüümseks.


Postituse on kokku pannud: Merle Purre, Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise eestvedaja ja Peaasi.ee tiimi liige.


Söömishäirete teemalise minikampaania valmimist on toetanud Aktiivsete Kodanike Fond. Norra, Islandi ja Liechesteini rahastatud Aktiivsete Kodanike Fond toetab organisatsioone, et vähendada majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust nii Kesk- ja Lõuna-Euroopas aga ka Baltikumis. Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine on saanud rahastuse projektile „Noorte strateegiline kaasamine vaimse tervise liikumisse.“

“Üheskoos rohelisetugeva ja kaasava Euroopa eest.”

 

Kategooriad
AKF Kategooria

Söömishäired, sport ja treenerid: vol. 2

Ka esteetiliste spordialade riske saab maandada

See on teine postitus seeriast, mille eesmärk on juhtida tähelepanu sellele, milline – positiivne või negatiivne – mõju võib olla treeneril noore sportlase vaimsele tervisele ja tulevikule. Soovime tõsta nii treenerite kui lapsevanemate teadlikkust sellest, et lastega töötav treener vajab lisaks isiklikule kogemusele sportlasena ka teadmisi noore arengust,  vaimsest tervisest ja selle toetamisest. 

Kui oled mures enda või lähedase vaimse tervise pärast, leiad probleemide ja abivõimaluste kohta infot lehtedelt Peaasi.ee ja Lahendus.net. Siit leiad infot söömishäirete kohta ning soovitused treeneritele ja sportlastele. Söömishäirete ravile keskenduv osakond on nii Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinikus kui Tallinna Lastehaiglas.

Eelmises postituses tutvustasime söömishäirete ja teatud spordialade seost ning avaldasime esimese noore kogemusloo. Täna toome teie ette Riina loo (kelle nimi on anonüümsuse säilitamise palvel muudetud).  


Riina lugu 

Väga suure osa minu elust on moodustanud rühmvõimlemine, millega alustasin 4-aastaselt ning lõpetama olin sunnitud 15-aastaselt. Hetkel olen 18. Olen väga palju mõelnud, millal mul probleemid hakkasid, kuid pole siiani kindlat vastust leidnud – ma ei saanud ikka pikalt aru, et olen haige ja minu vaimne tervis on korrast ära. Arvan, et minu toitumise jälgimine sai alguse umbes siis, kui olin 14-aastane ning hakkasin n-ö naiseks muutuma, ehk keha hakkas muutuma. See oli aga muidugi mulle vastuvõetamatu, kuna uskusin, et iluvõimlejad peavad olema perfektsed ja piitspeenikesed.

Nii ma siis hakkasin alguses “tervislikumalt” toituma (ei söönud maiustusi jne) ja eks ma võtsin ka kaalust alla, aga alguses polnud see nii drastiline. Selline “tervislik” toitumine hakkas aga aina süvenema ning tõelise lükke andis mulle sisse see, kui enne suvepuhkust ütles treener meile kõigile, et me ikka suvel liiga palju ei sööks. Eelnevalt oli ta kommenteerinud ka vastasvõistkonna võimlejaid, et nad olevat üsna suured ja võib isegi öelda, et paksud. Mulle aga tundus, et need teised tüdrukud ei erine minust kuigi palju. Automaatselt tundus mulle, et ka mina olen järelikult liiga suur. Kõik 1,5 kuud, mis meil suvel trenni polnud, mõtlesin ma ainult ühe asja peale – minu kaalunumber. Hakkasin ennast väga rangelt piirama, kaalusin end pea 20 korda päevas, liikusin ja tegin trenni nii palju kui võimalik, seejuures aga sõin minimaalselt.

Kõik see ei jäänud märkamatuks minu vanematele – väga madala kaalu tõttu hakkasid ilmnema ka teised terviseprobleemid. Mind viidi lastearsti juurde, kust üsna ruttu saadeti mind edasi psühhiaatriakliinikusse, kus sain diagnoosiks anoreksia. Mind taheti kohe haiglasse panna, kuid kuna mul olid tulekul võistlused, saime arstiga kokkuleppele, et vähendan oma koormust ning söön korralikult. Paraku aga ei suutnud ma sellest lubadusest kinni pidada. Kui oli aeg minna tagasi trenni, olin üsna palju kaalu langetanud ning jõudu ega tuju polnud pea üldse. See jäi ka teistele silma. Peale seda, kui olin hakanud käima psühhiaatri juures ja olin tema tähelepanu all, rääkisid vanemad minu probleemist ka treenerile. Alguses tundus ta väga mõistlik, kuid varsti ma nii enam ei arvanud. Alguses hakkas treener mind enne igat trenni kaaluma ning ei lasknud mind trenni, kui ma polnud vähemalt 100 grammi juurde võtnud. See oli aga minu jaoks väga raske, kuna minu ainuke soov oli, et mu kaal langeks ja ma ei tahtnud näha, kuidas see tõuseb. See, et ta mind aga pidevalt kaalus, surus mind ainult veelgi rohkem nurka ning ma tahtsin veelgi rohkem kaalust alla võtta.

Nii ei lasknud ta mind mitu nädalat trenni, kuna kaal ei tõusnud. Mäletan täpselt, kuidas ta enne ühte trenni väga agressiivselt peaaegu karjus, et miks ma juurde ei võta, miks ma lihtsalt ei söö, ja et ma vean kogu rühma alt. Talle oli mõistetamatu, miks ma ei võiks lihtsalt sööma hakata. See oli minu jaoks väga raske hetk, kuna kui see oleks nii lihtne, et “lihtsalt söö”, siis ma oleks seda ju teinud. Ma tundsin ennast niigi nii halvasti oma kehas, mul oli raske oma mõtetega toime tulla ja ma olin nii õnnetu.  Tema kommentaar, et ma vean kõiki alt, tekitas minus täiesti väärtusetu inimese tunde ja viis mu motivatsiooni pigem veelgi alla. Ta proovis ravida justkui minu keha. Tal oli arusaam, et kui ma olen normaalkaalus, siis on kõik hästi. Põhiprobleem oli siiski minu peas. Umbes nädal peale seda läksin uuesti arsti juurde ning siis otsustati mind panna haiglasse, sest minu olukord oli väga kehv. See, et ma haiglasse läksin, tähendas aga seda, et ma ei saanud osaleda Euroopa meistrivõistlustel. Alguses mulle tundus jällegi, et treener on pigem toetav – ehk ma saan lõpuks ise haiglas olles aru, et mul on probleem ja tuleb tegutseda. Mingi aja pärast kuulsin aga oma trennikaaslaste käest, kuidas treener olevat neile öelnud, et ma vean kogu rühma alt ja, et temal pole minu vastu ema-armastust, tema ei jaksa selle probleemiga tegeleda ja heaga siin enam ei saa. Minu treener kutsus üles mu trennikaaslasi olema minuga rangemad. See oli minu jaoks tõeline murdehetk, kuna ma olin niigi haiglas, üksi, mul oli raske võitlus iseendaga iga päev ja ainuke asi, mille nimel ma pingutasin, oli sport. Kuulda aga seda, et minu treener ja trennikaaslased ei usu minusse, ning et nende jaoks on pigem oluline see, et ma tuleks trenni ja saaks võistelda, mitte see, et ma päriselt terveks saaks, oli väga tugev löök ja viis mu väga madalasse punkti. Tundsin, et mul polegi mõtet pingutada ja keegi ei hinda mu pingutusi ja mis põhiline – mitte keegi ei saa minust aru. Peale seda juhtumit käisid minu vanemad ka treeneriga rääkimas, et veidi olukorda selgitada (pidin olema haiglas algselt planeeritust kauem), kogu jutu peale aga treener solvus. Peale seda tundus mulle veelgi rohkem, et treener on minu vastu täiesti ükskõikne. Haiglast välja saades oli mul range keeld trenni teha ja ausalt-öeldes mul polnud ka selleks suurt soovi, kuna mul oli tunne, et mind ei oodata sinna. Treener kirjutas mulle kogu haiglas olemise aja jooksul vaid ühel korral ning peale seda me polegi rohkem suhelnud. Ta ei ütle mulle tänaval vastu tulles isegi “tere”. 

Minu treener oli tol hetkel 21-aastane ning tal polnud treeneri väljaõpet. Ta oli ise eelnevalt iluvõimlemisega tegelenud ning treenis meid enda kogemuste põhjal. Ma arvan, et ta mängis väga olulist rolli minu toitumishäire kujunemises. Usun, et üheks oluliseks näitajaks on see, et lisaks minule on meie rühmas diagnoositud anoreksia veel kahel tüdrukul. Minu arust on väga oluline, et treeneril oleks väljaõpe, et ta oskaks sportlasi suunata ja neile õigesti läheneda, sest see, kuidas ta minu toitumishäirele lähenes, viis mind ainult veelgi hullemasse olukorda. Ma ei saanud üldse toetust, pigem oli tema soovituseks see, et “sa pead rohkem sööma”. Kuna tal polnud teadmisi toitumishäirete ja laste psüühika kohta, siis ta ei teadnudki, et selline suhtumine ei vii mitte kuskile, ning et  tema agressiivne suhtumine surub mind aina rohkem endasse kinni.

Kui alguses oli psühhiaatri juures käimine minu jaoks justkui karistus, siis tegelikult nüüd tagantjärele mõeldes, poleks ma ilmselt ilma selleta hakkama saanud. Samuti oli haiglakogemus väga oluline. Sain endale sealt kaks sõbrannat, kes olid mulle väga suureks toeks ning kellega suhtlen veel siianigi. Ka psühholoogist oli minu jaoks suur abi. See on väga oluline, et oleks inimene, kellele saab kõigest rääkida ning eriti hea, kui see on oma ala professionaal. Lisaks toetas mind väga palju keskkonnavahetus, läksin gümnaasiumisse ning seal kohtusin uute inimestega, kellel oli toitumisega hoopis teistsugune suhe kui see on iluvõimlejatel. Sain ka ise ennast palju vabamalt tunda ning ei tajunud mingit pinget, et keegi jälgib mu toitumist vms. Praegu aitab mind teadmine, et mul on inimesed, kes mind toetavad ning vajadusel saan alati professionaalide poole pöörduda. Oskan nüüdseks ise aru saada, kui tunnen, et asjad jälle allamäge minema hakkavad.

Tahaksin väga-väga panna kõikidele treeneritele südamele, et ainult isiklik kogemus spordiga pole piisav, vaid kindlasti on vaja õppida veidi lastega suhtlemist ja nende mõistmist. Usun, et minu lugu oleks teistsugune, kui mu treener oleks olnud teadlik toitumishäiretest. Samuti, kui treener märkab mõne lapse juures muutusi – kaalulangus, halb tuju, vähe jõudu – tuleb kindlasti tegutseda ja lapsega rääkida. Õpilase ja treeneri vahel peab olema usaldus, mitte pinged. Mitte mingil juhul ei tohi haiget inimest survestada või olla tema peale pahane (sa ju pole pahane või pettunud inimeses, kelle on näiteks kopsupõletik). Tuleb hoopis toetada ning kui ise ei oska kuidagi aidata, siis lasta teha seda arstidel. Tervis on olulisem kui ükskõik mis tulemused, ning vaimsed haigused on sama tõsised, kui kõik teisedki haigused ja vigastused.

Ka praegu – pea 3 aastat pärast haiglas viibimist – on mul päevi, kui tunnen ennast oma kehas halvasti, kui ei taha süüa, kui pähe tulevad halvad mõtted. Eriti tihedad on haigusmõtted raskematel hetkedel, kui on mõni muu probleem. Suurem osa päevadest olen aga rõõmus, sest olen õppinud keskenduma tähtsamatele asjadele, kui seda on kaalunumber või toit. Sportida meeldib mulle väga, see annab mulle hea tunde ning teen sporti täpselt oma sisetunde järgi. 

Olen oma keha õppima tundnud ning tean, millal vajan puhkust ning millal tahan rohkem füüsilist pingutust. Olen iseendaga rahu sõlminud ning ei aja taga ideaale, sest igaüks on päriselt eriline ja ilus just sellisena, nagu ta on – ning elus on nii palju tähtsamaid asju, kui meeletu numbrite taga ajamine, kalorite lugemine ja kulutamine. See on arusaamine, mille jõudmiseni läks mul aega üle kolme aasta ja siiski on ikka veel raskemaid päevi. See on aga ikkagi suur edasiminek ning üritan hästi palju ümbritseda ennast heade inimestega ning teha toredaid asju, et jubedad haigusmõtted mind võimalikult harva külastaks.


Kommenteerib Ailen Suurtee, kliiniline psühholoog, Peaasi.ee nõustaja; Laste Vaimse Tervise Keskus/Lastehaigla.

Kehakaalule ja -kujule keskendunud spordialade harrastajad on selgelt suurema söömishäirete riskiga. Treeneri ja lapsevanema teadlikkus vaimsest tervisest ja selle toetamisest on sellevõrra nende erialade puhul eriti olulisel kohal. Kuigi tippsport tähendabki suurt pingutamist ja kõrgete eesmärkide nimel töötamist, ei tohiks ka vaimset tervist sellele ohvriks tuua; sarnaselt nagu füüsilisi spordivigastusi püütakse vältida, peaks sama taotlema ka vaimse tervisega. Probleemidega. Kõrge söömishäirete riskiga spordiala harrastavate laste vanemate puhul on oluline ise oma suhtumist jälgida ja aidata ka lapses kujundada hoiakut, et oluline on igakülgne tervislik lähenemine, mitte ükskõik mis hinnaga saadud sportlikud saavutused.

Laste puhul, olgu nad sportlased või mitte,  on oluline olla teadlik tema tervise, meeleolu ja keha seisundist, ning panna muutuseid tähele. Muutused võivad tekkida äkki või ajapikku. Sagedamini juhtub, et lapse kaal alaneb ülemäära kiiresti ja palju. Võib märgata, et laps väldib ühiseid söögiaegu või teatud toite, mida varem sõi (sagedamini rasvasid, magusat). Mõnel lapsel võib söömishäire avalduda mitte niivõrd näljutamisena, kuivõrd söömishoogudena, mille järel võidakse toit välja oksendada või teha ääretult palju trenni. Võib leida jälgi sellest või tühje toidupakendeid, taldrikuid, millest ilmnevad salaja söödud suured toidukogused. Oluline märk on pidev ja kinnismõtteline treenimine, kus lisaks põhitrennile võidakse veel kodus ülemäära palju lisakoormust võtta. Tihti on tuju pahur või masendunud, kõrvale jäädakse sotsiaalsest elust ja muudest elu väljakutsetest.

Tähtis on teada veel seda, et kui kaal väga kiiresti langeb tuleb treeningkoormust vähendada või see sootuks lõpetada ning abi otsida spetsialistidelt. Söömishäirete ravis on parim variant spetsialiseerunud meeskonna juurde sattumine, kus tegutsevad psühhiaater, õed, psühholoogid, pereterapeudid. Perel on lapse paranemises ääretult suur roll ja raviprotsessis on oluline otsa vaadata ka lapsevanema enda suhetele toidu ja kaaluga.

 


Kuidas saaks paremini? 
Treeneritel ja lapsevanematel on võimalus teatud spordialadega seonduvaid vaimset tervist puudutavaid riske maandada – ent kahjuks samajagu ka võimendada. See tähendab, et oluliseks saab nende täiskasvanute teadlikkus vaimse tervise probleemidest, abi- ja toetusvõimalustest ning ka sellest, kuidas antud probleemidesse suhtutakse. Kui paljud treenerid tajuvad aga enda rolli söömishäirete ennetaja või võimendajana?
Treenerina tuleb olla oma väljaütlemiste suhtes äärmiselt tähelepanelik. Samuti on väga oluline teada söömishäirete ohtusid ning esmaseid haigusele viitavaid märke. Treener peab oskama vahet teha tervislikul treenimise rutiinil ning selle muutumisel kinnisideeks (kui sportlane tunneb kaalu kaotamisest suurt rahulolu või tahab iga hinnaga ülimat edu saavutada).
Peaasjade tiim on kokku pannud soovitused sportlastele ja treeneritele, et üheskoos paremini ennetada söömishäirete teket ning toetada sportlasi, kel toitumine murekohaks.
Leiad need soovitused siit: https://peaasi.ee/treeneritele-ja-sportlastele/


Kui tahad ka enda lugu ja üleskutset treeneritele või lapsevanematele jagada meie noorteliikumise blogis, saada see tere@envtl.ee. Kui soovid, võime Su kogemuse jätta täiesti anonüümseks.


Postituse on kokku pannud: Merle Purre, Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise eestvedaja ja Peaasi.ee tiimi liige.


Söömishäirete teemalise minikampaania valmimist on toetanud Aktiivsete Kodanike Fond. Norra, Islandi ja Liechesteini rahastatud Aktiivsete Kodanike Fond toetab organisatsioone, et vähendada majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust nii Kesk- ja Lõuna-Euroopas aga ka Baltikumis. Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine on saanud rahastuse projektile „Noorte strateegiline kaasamine vaimse tervise liikumisse.“

“Üheskoos rohelisetugeva ja kaasava Euroopa eest.”

Kategooriad
AKF Kategooria

Söömishäired, sport ja treenerid: vol. 1

Sportlase vaimne tervis on sama tähtis kui füüsiline

Hiljuti on meedia teravamasse valgusvihku tõusnud söömishäired. Meile Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumises teeb heameelt, kui tabuks olnud teemad saavad tähelepanu ning ühiskondlikud hoiakud nende terviseprobleemidega inimeste suhtes on nihkumas suurema mõistmise ja teadlikkuse poole. 

Vahel annavad aga head püüdlused ootamatuid tagasilööke. Nõnda olid nii ENVTLi noored kui mõttekaaslased Peaasi.ee tiimist muserdatud, lugedes iluuisutaja Johanna Alliku kogemust avava loo juures kommentaari iluuisutamise treenerilt. Treenerilt, kelle käe all treenitakse juba lapseeast, ning kelle poole on paljud noored ja lapsevanemad kindlasti seni lugupidamisega vaadanud. Igal treeneril on iga tema trennis käiva lapse ja noore tervise toetamise ja kaitsmise ees vastutus, seda nii vaimse kui ka füüsilise tervise poole pealt. Näib, et vahel ei olda enda mõjuvõimust kahjuks piisavalt teadlikud, ning just sellele soovime tähelepanu pöörata. Meie eesmärk on tõsta nii treenerite kui lapsevanemate teadlikkust sellest, et lastega töötav treener vajab lisaks isiklikule kogemusele sportlasena ka teadmisi noore arengust ja vaimsest tervisest.

Soovime tuua päevavalgele kolme noore kogemused ja mõtted, avamaks seda, milline – positiivne või negatiivne – mõju võib olla treeneril noore sportlase vaimsele tervisele ja tulevikule. Et teemat asjakohaselt avada, tutvustame esmalt söömishäirete ja teatud spordialade seost. 

Kui oled mures enda või lähedase vaimse tervise pärast, leiad probleemide ja abivõimaluste kohta infot lehtedelt Peaasi.ee ja Lahendus.net. Siit leiad infot söömishäirete kohta ning soovitused treeneritele ja sportlastele. Söömishäirete ravile keskenduv osakond on nii Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinikus kui Tallinna Lastehaiglas.

Vaimse tervise riskiga spordialad

Söömishäireid iseloomustab olukord, milles inimese igapäevane söömine on tugevalt häiritud; mõtted ja tunded keerlevad suures osas söömise (või selle piiramise), dieedi ning oma kehakaalu ja -kuju ümber. Sealjuures on söömishäired väga tõsised vaimse tervise probleemid, olles psüühikahäiretest kõige eluohtlikemate seas¹, kuna nii kehal kui vaimul on väga raske tulla toime toitainete puudusega.

Riskitegureid, mis tõstavad söömishäirete tekkimise tõenäosust, on mitmeid – mõned neist on üldised, teised aga seotud konkreetselt spordiga. Üldiste riskitegurite alla kuuluvad tegurid on bioloogilised (nt. pärilikkus, puberteediga seonduvad kehalised-hormonaalsed muutused), psühholoogilised (nt. madal enesehinnang, perfektsionism) ja sotsiokultuurilised ehk tingitud meid ümbritsevast (nt eakaaslaste surve, kiusamine, meedia mõju)². 

Uuringud on näidanud, et sportlastel esineb häiritud söömiskäitumist ja söömishäireid umbes kolm korda enam kui tavapopulatsioonis³. Omakorda on sportlaste seas suurem risk professionaalsetel sportlastel (võrreldes hobisportlastega), seda eeskätt naissoost sportlaste puhul. On aga selge, et aladel, kus on oluline alustada treeninguid võimalikult varakult, lausa lapseeas, treenivad nii tulevased tipud kui ka harrastajad kõrvuti. Nende kõikide tervis väärib kaitsmist ning lastega töötava treeneri ülesanne ei tohiks olla “terade sõkaldest eraldamine”, vaid iga tema käe all treeniva noore vaimse ja füüsilise tervise toetamine ning arendamine.

Teatud spordialadel on eripärad, mis teevad toitumishäirete tekke või süvenemise tõenäolisemaks. Suurem on risk spordialadel, milles on võistlemiseks on näiteks kaaluklassid, kus madalat kaalu peetakse eeliseks või kus soorituse hindamisel on oluline visuaalne pool (nn. esteetilised alad) ning erilise tähelepanu alla satub ka sportlase välimus. Neid kõiki võib pidada kaalutundlikeks spordialadeks. Kaaluklasse võib palju kohata näiteks jõutõstmises ja erinevates võitluskunstides. Esteetiliste spordialade alla kuuluvad näiteks ilu- ja rühmvõimlemine, iluuisutamine ja vettehüpped. Et need spordialad on juba olemuslikult suurema riskiga, saab veelgi olulisemaks treeneri võimalus neid maandada (ent samajagu, kahjuks ka tõsta).

Miks aga just nende spordialadega tegelemine tõstab söömishäirete riski? Sellesse panustavad mitmed treeningute ja võistlustega seotud tegurid: sage kehakaalu mõõtmine, surve kaalu langetada, varajane alustamine spordispetsiifilise trenniga, spordiala reeglid; aga ka vigastused, ületreenimine ning treeneri käitumine ja mõju. Need kõik võivad kaasa aidata sellele, et sportlase läbisaamine oma keha, kaalunumbri ja toitumisega ei ole tervislik. Kolme noore lood ilmestavad selgelt, milline mõju neil teguritel olla võib. Esimeses postituses avaldame Lea loo (nimi on anonüümsuse säilitamise palvel muudetud).  


Lea lugu

Kui olin kolmeaastane, panid mu vanemad mind kirja iluvõimlemise trenni. Lõpuks tegelesin sellega kuus pikka aastat, kuni mu vanemad järele andsid ja mul trennist ära tulla lubasid.

Sellele eelnes palju veenmist, nuttu ja vaidlusi, kuna nii mu vanemad kui ka mu treener ootasid minust rohkemat, kui ma neile pakkuda suutsin. Iluvõimlemine on ala, kus oodatakse palju neist, kelles nähakse potentsiaali. Seetõttu peaksin ehk komplimendina võtma seda, kui mu treener pärast mu lahkumist terve trupi ees mind reeturiks nimetas.

Minu suurel soovil trennist ära tulla oli mitu põhjust. Minu treener oli noor, julge ja väga enesekindel naine, kellel oli eesmärk paljudest meist edukad iluvõimlejad kasvatada. Ta ei hoidnud tagasi ühtki märkust, millest tema arvates meile kasu olla võiks. Nii olin ma juba üsna väiksena veendunud, et kõhnad inimesed on ilusad ja head ning paksud inimesed koledad ja kurjad. Üheski minu balletiraamatus polnud pakse baleriine ja kõik iluvõimlejad, ka minu treener, olid kõhnad. Me ei tohtinud “kõndida nagu elevandid’’ ja pidime alati oma lapsekõhtu sees hoidma. Kõhnemad lapsed mu trupist olid kavades alati esireas ja veidi suuremad lapsed tagapool.

Need märkused mõjutasid mind ka aastaid pärast seda, kui ma iluvõimlemise lõpetasin. Olin alati lapsena veendunud, et olen liiga paks, ja virisesin selle üle pidevalt. Olen kõige suurem magusa-armastaja maailmas, kuid tundsin end halvasti alati, kui ühegi kommi ära sõin. Pärast seda, kui ma oma 17-aastaselt alanud söömishäirest kahe psühholoogi abiga üle sain, mõistsin, et mu suhe toiduga ja oma kehaga pole mitte kunagi tervislik ega normaalne olnud. 

Sotsiaalmeedia, mu pere märkused mu keha või söömise kohta ja ülimadal enesehinnang olid kõik mu toitumishäire süüdlased. Siiski tunnen, et kulminatsioonini viis mu see, kuidas mu treener mind ja mu trennikaaslasi kohtles. Kui ma peaksin praegu, 20-aastaselt, oma tollase treeneriga kohtuma, tunneksin end tõenäoliselt sama ebakindlalt kui siis, kui olin 7-aastane. Kui treeneritel on oma õpilastesse usku ja tahtmine neist tublid sportlased kasvatada, siis oleks rohkem kasu toetusest, suunamisest ja julgustamisest. Hea treener on see, kelle õpilased teda austavad, mitte ei karda.

Kuidas saaks paremini? 
Treeneritel ja lapsevanematel on võimalus teatud spordialadega seonduvaid vaimset tervist puudutavaid riske maandada – ent kahjuks samajagu ka võimendada. See tähendab, et oluliseks saab nende täiskasvanute teadlikkus vaimse tervise probleemidest, abi- ja toetusvõimalustest ning ka sellest, kuidas antud probleemidesse suhtutakse. Kui paljud treenerid tajuvad aga enda rolli söömishäirete ennetaja või võimendajana?
Treenerina tuleb olla oma väljaütlemiste suhtes äärmiselt tähelepanelik. Samuti on väga oluline teada söömishäirete ohtusid ning esmaseid haigusele viitavaid märke. Treener peab oskama vahet teha tervislikul treenimise rutiinil ning selle muutumisel kinnisideeks (kui sportlane tunneb kaalu kaotamisest suurt rahulolu või tahab iga hinnaga ülimat edu saavutada). 
Peaasjade tiim on kokku pannud soovitused sportlastele ja treeneritele, et üheskoos paremini ennetada söömishäirete teket ning toetada sportlasi, kel toitumine murekohaks. 
Leiad need soovitused siit: https://peaasi.ee/treeneritele-ja-sportlastele/

Kui tahad ka enda lugu ja üleskutset treeneritele või lapsevanematele jagada meie noorteliikumise blogis, saada see tere@envtl.ee. Kui soovid, võime Su kogemuse jätta täiesti anonüümseks. 


Viited:
¹ Teadusuuringute põhjal on kõige suurema surevusega psüühikahäireteks söömishäired (eriti anoreksia) ja sõltuvushäired. Suure hulga uuringute tulemusi kokkuvõttev metaanalüüs leitav siit.
² Söömishäirete levimust sportlaste seas ja riskitegureid avav teadusartikkel leitav siit.
³ Söömishäirete levimust sportlaste ja tavapopulatsiooni võrdluses käsitlenud teadusartiklid leiad siit ja siit.


Postituse autor: Merle Purre, Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise eestvedaja ja Peaasi.ee tiimi liige.


Söömishäirete teemalise minikampaania valmimist on toetanud Aktiivsete Kodanike Fond. Norra, Islandi ja Liechesteini rahastatud Aktiivsete Kodanike Fond toetab organisatsioone, et vähendada majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust nii Kesk- ja Lõuna-Euroopas aga ka Baltikumis. Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine on saanud rahastuse projektile „Noorte strateegiline kaasamine vaimse tervise liikumisse.“

“Üheskoos rohelisetugeva ja kaasava Euroopa eest.”