Söömishäired, sport ja treenerid: vol. 3

Kui märkad, siis räägi!

See on kolmas postitus seeriast, mille eesmärk on juhtida tähelepanu sellele, milline – positiivne või negatiivne – mõju võib olla treeneril noore sportlase vaimsele tervisele ja tulevikule. Soovime tõsta nii treenerite kui lapsevanemate teadlikkust sellest, et lastega töötav treener vajab lisaks isiklikule kogemusele sportlasena ka teadmisi noore arengust,  vaimsest tervisest ja selle toetamisest.

Kui oled mures enda või lähedase vaimse tervise pärast, leiad probleemide ja abivõimaluste kohta infot lehtedelt Peaasi.ee ja Lahendus.net. Siit leiad infot söömishäirete kohta ning soovitused treeneritele ja sportlastele. Söömishäirete ravile keskenduv osakond on nii Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinikus kui Tallinna Lastehaiglas.

Täna toome teie ette Eliis Grigori kogemuse toetava treeneriga. Eliis on oma söömishäire kogemuse põhjal kirjutanud haarava ja hariva raamatu “Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise”. 


Eliisi lugu 

Olin 14-aastane, kui sain diagnoosi Anorexia nervosa – selleks ajaks olin tegelenud rühmvõimlemisega poole oma eluajast. Kuigi rühmvõimlemine omas väga suurt mõju, siis minu loos oli treener üks esimesi inimesi, kes märkas minu (äkilist) muutust.

Oma füsioloogilise eripära tõttu ei saanud ma kunagi võistelda klassikalistel rühmvõimlemisvõistlustel, mistõttu jäin ma ilma tüüpilisest võistluskogemusest ja sellele eelnevast: säravad trikood, tugev meik, adrenaliin soontes tuksumas, kui ollakse vaibal žürii ees kogu kompektina. Sel hetkel mind see ei häirinud, ma võtsin seda kui võimalust treenida oma keha graatsilisemaks ja saada hea rüht ülejäänud eluks. Kuid kui ma olin 12-aastane, vigastasin end väljaspool treeningvaipa ning pidin paar kuud taastuma traumast ja järgeval aastal ei saanud tegeleda treeniguga nii intensiivselt kui varasemalt. Olles eas, kus mu keha hakkas arenema täiskasvanulikuks ning treeningkoormus muutus äkiliselt, toimusid minus muutused, mis paistsid silma, võrreldes teiste treeningkaaslastega. Algselt see ei häirinud mind, muutus toimus vaikselt ja märkamatult, kuni kuulsin paari kommentaari (nii treeningkaaslastelt kui ka väljaspool vaipa), mis kandsid tagamõttena tähendust, et erinen teistest oma keha poolest. Ma hakkasingi tähele panema oma kehalisi erinevusi teistega – laiemad puusad, rinnad, ümaramad käed ning nägu – ja ma hakkasin end aina tihedamalt ja tihedamalt võrdlema teistega ning minus sigines uskumus, et kõik inimesed mu ümber näevad mind ülekaalulisena. Lisaks kehale hakkas mind mõjutama ka eelnevalt kirjeldatud võimlemise osad, millest olin ning teadsin alati, et jään ilma. Ning sealt sai alguse dieedi pidamine, mis viis mind äärmusliku põlastuseni oma keha vastu. Kuid treenerid, kellele ma vaatasin alati alt üles, ei öelnud mulle kunagi, et mu keha ei vasta võimleja standarditele. Aga oma peas ma uskusin, et muud nad ei näe minus kui ainult minu keha.

Minu dieet saavutas oma kõrgpunkti suvel, kui olin 14-aastane. Ma lõikasin end sotsiaalsest elust täiesti välja, see tähendas ka seda, et ma ei osalenud suvistel treeninglaagrites. Kuid sügisel pidin taas sotsiaaleluga ühinema – see tähendas ka trenni.

Mu treener ei pannud mind koheselt tähele, kui astusin saali, kuid kui hakkas soojendus ning me jooksime ümber vaiba temast mööda, ütles ta: „Eliis on nii palju muutunud!“ Tema hääles polnud ei imetlust ega uhkust, vaid pigem ehmatus ning tema ütlus tekitas minus uhkust ja häbi samaaegselt. Sama päeva õhtul helistas treener mu emale ning uuris, kas ta on teadlik minu olukorrast. Ta oli öelnud mu emale: „Muutus on olnud liig järsk.“ Sealt – märkamisest ja mure hoolivast väljendamisest – sai alguse minu teekond taastumise suunas.


Kommenteerib Ailen Suurtee, kliiniline psühholoog, Peaasi.ee nõustaja; Laste Vaimse Tervise Keskus.

Lapses tuleb väärtustada muid omadusi peale kehakaalu, see ei tohiks olla elu ega spordi fookuses. Ka lapse jaoks on oluline teada, et ta pole kellegi jaoks väärtuslik oma kehakaalu või mõne kehakuju omaduse tõttu, vaid loevad muud omadused. Keha toetamine, et jaksaks tervelt sporti teha, on aga kindlasti suuresti lapsevanema vastutada:

  • pakkuda kodus tasakaalustatud toitu (kus pole häid ega halbu toite iseeneses);
  • anda kaasa regulaarse söömise harjumus ning usaldus, et keha nälja- ja täiskõhusignaalid on olulised;
  • teadmised, kuidas oma muresid jagada, et neid kuulatakse; ning et oma raskete emotsioonidega on võimalik toime tulla ka muudel viisidel peale liigsöömise, toitumise piiramise jms.

Lapse muserdanud tuju ja endassetõmbumise korral on oluline vaikses, rahulikus hetkes leida aeg rääkimiseks.  Kirjeldada võiks neutraalselt, mida olete lapse oleku juures märganud, mis on muutunud.  Lapsevanem võiks rahulikult väljendada oma emotsiooni (nt “Ma olen mures/hirmul”) ja kuulata ilma hinnangute ja vaidluseta, kuidas laps reageerib, mis mõtted temal on. Alati ei tule jutust esimesel korral midagi välja, siis tasub kindlasti uuesti proovida. Söömishäired on haigused, mis osalt on selgelt kahjulikud ja ohtlikud, teisalt aga (kaalulangus, tähelepanu,  komplimendid, enesekontrolli tunne) on rasked loobuda ja tunnistada,  et abi vajatakse. Oluline on kaalulanguse eest mitte kiita, vaid alati positiivset tagasisidet anda muude omaduste kohta, mis kaaluga seotud ei ole. Samuti pole raviprotsessis hea kiita kaalutõusu eest, vaid pigem regulaarsema, mitmekesisema toitumise eest.

Suhe treeneri, lapse ja pere vahel peaks olema vastastikune ning lapsevanematena on oluline veenduda, kas treener seisab lapse parimate huvide eest. Treener võib olla ravimeeskonna ülioluline liige ning suur tugi lapse naasmisel igapäevaellu. Raskuste korral on tähtis kommunikatsioon ja usalduslik suhe kõigi osapoolte vahel.


Kuidas saaks veel paremini? 
Treeneritel ja lapsevanematel on võimalus teatud spordialadega seonduvaid vaimset tervist puudutavaid riske maandada – ent kahjuks samajagu ka võimendada. See tähendab, et oluliseks saab nende täiskasvanute teadlikkus vaimse tervise probleemidest, abi- ja toetusvõimalustest ning ka sellest, kuidas antud probleemidesse suhtutakse. Kui paljud treenerid tajuvad aga enda rolli söömishäirete ennetaja või võimendajana?
Treenerina tuleb olla oma väljaütlemiste suhtes äärmiselt tähelepanelik. Samuti on väga oluline teada söömishäirete ohtusid ning esmaseid haigusele viitavaid märke. Treener peab oskama vahet teha tervislikul treenimise rutiinil ning selle muutumisel kinnisideeks (kui sportlane tunneb kaalu kaotamisest suurt rahulolu või tahab iga hinnaga ülimat edu saavutada).
Peaasjade tiim on kokku pannud soovitused sportlastele ja treeneritele, et üheskoos paremini ennetada söömishäirete teket ning toetada sportlasi, kel toitumine murekohaks.
Leiad need soovitused siit: https://peaasi.ee/treeneritele-ja-sportlastele/


Kui tahad ka enda lugu ja üleskutset treeneritele või lapsevanematele jagada meie noorteliikumise blogis, saada see tere@envtl.ee. Kui soovid, võime Su kogemuse jätta täiesti anonüümseks.


Postituse on kokku pannud: Merle Purre, Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise eestvedaja ja Peaasi.ee tiimi liige.


Söömishäirete teemalise minikampaania valmimist on toetanud Aktiivsete Kodanike Fond. Norra, Islandi ja Liechesteini rahastatud Aktiivsete Kodanike Fond toetab organisatsioone, et vähendada majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust nii Kesk- ja Lõuna-Euroopas aga ka Baltikumis. Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine on saanud rahastuse projektile „Noorte strateegiline kaasamine vaimse tervise liikumisse.“

“Üheskoos rohelisetugeva ja kaasava Euroopa eest.”

 

Lisa kommentaar

etEesti
en_USEnglish etEesti